Gotthard Kettler

Gotthard Kettler
Gotthard Kettler
	Gotthard Kettler, umbes 1565. aastal (19. sajandi repro)
Surmaaeg	17. mai 1587; Jelgava
	[muuda Wikidatas]

Gotthard Kettler (ka Goddert Kettler või Keteler; umbes 1517 Eggeringhausen, Vestfaal – 27. mai 1587 Jelgava Kuramaa hertsogiriik) oli Liivi ordumeister 1559–1562 ja Kuramaa hertsog 1562–1587.

Elulugu

Noorus ja astumine Liivi ordusse

Kettleri isa oli samuti Gotthard, ema aga Sibylle von Nesselrode. Ta sündis Eggerighauseni lossis Soesti linna lähedal. Tema perekond pärines kohalike väikeaadlike seast, kuid just tema sünni paiku hakkas Kettlerite positsioon tuntavalt tõusma. Gotthard Kettler vanem oli Kleve-Jülich-Bergi hertsogi nõunik ning sai Kuldvillaku ordu liikmeks. Kleve hertsogi lähikonda kuulus ka Gotthard Kettler noorema vanem vend Johann, Gotthardi teisest vennast Wilhelmist sai 1553. aastal Münsteri piiskop.

Oma nooruspõlves oli Kettler junkur Kölni peapiiskopi õukonnas. Kuid umbes 20-aastaselt otsustas ta mitme teise noore vestfaallase eeskujul lahkuda Liivimaale. Ta saabus sinna 1537. või 1538. aastal. 1540 astus ta Liivi ordusse ja oli edaspidi mitmes ametis.

Tegevus Liivimaal kuni 1558. aastani

1551. aastal sai Kettlerist ordu majandusülem (Schaffer) Võnnus. Sama ametit olid varem pidanud ka ordumeistrid Wolter von Plettenberg ja Johann von der Recke. 1554. aastal toimus Kettleri karjääris järgmine oluline tõus, kui temast sai ühe olulisima Dünaburgi ordulinnuse ja ametkonna (Amt), Dünaburgi komtuur. Sellel ametikohal vahetas ta välja Wilhelm Fürstenbergi, kellest sai Viljandi komtuur. Et Dünaburg asus Leedu piiri lähistel, tekkisid Kettleril sealsete võimukandjatega peagi tihedad suhted. Erinevalt Fürstenbergist, kellel oli leedulastega tekkinud konflikte, sai Kettler nendega hästi läbi ja saavutas eriti lähedased suhted mõjuka Radziwillide suguvõsaga. Seetõttu hakkas ta peagi pooldama lähenemist Poola-Leedu riigile.

Koadjuutorivaenuse ajal viibis Kettler ordu saadikuna mitu korda Saksamaal, kus püüdis leida ordule toetust Riia peapiiskop Wilhelm von Hohenzollerni ja tema liitlaste vastu. 1558. aasta märtsis valiti Kettler Fürstenbergi ordumeistriks saamise järel eelmise aasta lõpus vabanenud Viljandi komtuuri ametikohale ja tast sai ordu üks mõjukamaid liikmeid. Liivimaa sõja alguses paistis ta silma aktiivse tegutsejana, kuid tema väed ei jõudnud siiski maikuus appi Narvale, mis ootamatult puhkenud tulekahju tõttu venelaste kätte langes. Varasemas baltisaksa ajalookirjutuses on arvatud, et Kettler võis meelega viivitada, et oma ja Poola positsioone tugevdada ning ordut nõrgendada, kuid arvestades, et teised ordutegelased ei suutnud edukamalt venelaste vastu tegutseda, ei saa teda reetmises ilmselt süüdistada. Pigem oli Kettler üks edukamaid ordutegelasi Liivimaa sõja alguses, mistõttu ta 1558. aasta juulis Tartu langemise järel ordumeister Wilhelm Fürstenbergi koadjuutoriks valiti.

Kettler ordu juhina

1558. aasta lõpul korraldas Kettler sõjakäigu venelaste vallutatud aladele Tartu piiskopkonnas ja vallutas Rõngu linnuse, kuid Tartu piiramine ebaõnnestus ja Laiuse all sai Kettler ise haavata, misjärel sõjakäik katkestati. Järgmisel aastal, kui venelastega sõlmiti vaherahu, läks Kettler ordusaadikuna Poola ja Leetu ning taotles kuningas Sigismund II Augusti toetust. 1559. aasta sügisel nõustuski too seda andma, kuid tingimusel, et Fürstenberg astub tagasi ja Kettlerist saab ordumeister. 21. septembril 1559 Liivi ordu ja Rzeczpospolita vahel protektsioonileping sõlmitigi (Vilno leping (1559)). Leedu väed hakkasid saabuma Väina jõest lõuna poole jäävatesse Liivimaa linnustesse, kuid see protsess oli aeglane ega takistanud venelaste edasitungi järgmisel aastal. 1559. aasta lõpus tegi Kettler veel ühe katse venelasi Tartu piiskopkonnast välja lüüa, kuid ka see ebaõnnestus.

1560. aastal, pärast seda, kui Liivi ordu oli kaotanud Härgmäe lahingu ja Aluliina ning Viljandi ordulinnused venelastele, kaotas ta pea täielikult sõjavõime ning suutis vastupanu osutada vaid ordulinnustes. Kettleril oli lisaks venelastele probleeme ka hertsog Magnusega, kes püüdis enda kätte haarata, lisaks endise Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonna, nii Maasilinna foogtkonda kui ka Tallinna piiskopkonda. Sama aasta suvel olekski ordu ja Magnuse vahel Läänemaal peaaegu sõda puhkenud, kuid Pärnu maapäeval suudeti vastuolusid siluda. Aasta lõpuks oli ordu võime tegutseda iseseisva jõuna aga sisuliselt ammendunud. Ka Leedu suurvürst ei kiirustanud Kettlerit aitama, rääkimata Saksa-Rooma keisririigist, kuhu ordumeister 1561. aasta alguses veel tungivaid abipalveid saatis. Seetõttu eraldusid ordu valdustest sama aasta suvel Põhja-Eesti vasallid koos Tallinna linnaga, kes andsid end Rootsi kuninga võimu alla. Kettleri katsed Caspar von Oldenbockumi abil Tallinna ordulinnust enda käes hoida ei kandnud vilja. Selle kaotuse järel oli selge, et ordu ei suuda iseseisva jõuna püsima jääda ning enamik orduvasalle hakkas pooldama täielikku alistumist Poolale. 28. novembril 1561 jõudsid läbirääkimised Vilniuses lõpule ja Vilno lepinguga otsustati, et Poola saab endale nii orduvaldused kui ka Riia peapiiskopkonna, kusjuures vahepeal Venemaale ja Rootsile kaotatud alad tuleb Poola kuningal tagasi vallutada.

Kettler, kes oli tahtnud oma võimu alla jätta kogu orduala, pidi leppima vaid Väina jõest lõuna poole jäävate alade, Kuramaa ja Semgallia (Zemgale), Kuramaa hertsogiriigi valitsemisega.

5. märtsil 1562 likvideeriti Liivi ordu lõplikult ja Kettlerist sai Poola kuninga vasallina Kuramaa hertsogiriigi päritava hertsogitiitli ja Kuramaa, Semgali ja Liivimaa hertsogina valitsemisõiguse. Lisaks sellele jäi ta kuni 1566. aastani asehaldurina ka ülejäänud Poola kätte langenud ordualade valitsejaks.

Kettler Kuramaa hertsogina

Hertsogina tekkis Kettleril probleeme, enamasti territoriaalseid. Nimelt ei soostunud Maasilinna foogt Heinrich Lüdingshausen-Wulff ja Dobele komtuur Mathias von der Recke oma valdusi Poolale ega Kettlerile loovutada; esimene andis need Taani võimu alla, teine aga valitses kuni 1576. aastani Poola kuninga vasallina endist komtuurkonda edasi. Alles siis õnnestus Kettleril kompensatsiooni maksmise teel Dobele endale saada. Kettleri jaoks läks kaduma ka Grobiņa foogtkond, mis 1560. aastal oli panditud Preisi hertsogile Albrechtile. Lisaks sellele asusid läbisegi tema valdustega ka endised Kuramaa piiskopkonna alad, mida valitses hertsog Magnus. Kettler tegi mitu katset neid hertsogiriigiga liita, neist tõsiseim katse toimus Magnuse surma järel, mil piiskopkonna nimel võitlesid Taani, Poola ja Kuramaa. Kettler väitis, et Magnus oli piiskopkonna pärandanud just talle, kuid lõpuks suutis Poola sõjalisel teel oma tahte läbi suruda, Taanile maksti lunaraha ja Kettler ei saanud midagi.

Kettler pööras suurt tähelepanu kirikuasjadele. Ta oli juba orduliikmena olnud veendunud protestant ja hertsogiks saades alustas ta Kuramaal kohe kirikureformi. Kuni selle ajani oli kirikuvõrk olnud seal hõre ja usuelu väga leige. Kettleri ajal rajati üle 40 kiriku, loodi mitu uut kirikukihelkonda ja anti välja küllaltki korralik lätikeelne protestantlik katekismus.

Lisaks usuasjadele edendas Kettler ehitustegevust, seda eriti oma hertsogiriigi linnades Vindavis (Ventspils) ja Kuldīgas. Kettler ise elas kuni 1578. aastani peamiselt Riias, kus ta oli linnusekrahv (ehk linnusepealik). Seejärel resideeris ta mitmes oma hertsogiriigi linnuses, tema lemmikpaigaks kujunes Miitavi (Jelgava), millele ta 1578. aastal linnaõigused andis. Kettleri viimastel eluaastatel oli kõige aktiivsem ehitustegevus just seal ja Miitavist kujunes hertsogiriigi pealinn.

Salomon Henning, kes oli aastakümneid Kettleri sekretär, kirjutas peamiselt tema elu ja tegevust kajastava Liivi- ja Kuramaa kroonika. Kettlerit on seal kujutatud küll liialt idealiseeritult.

Isiklikku

1566. aastal abiellus Kettler Mecklenburgi hertsogi Albrecht VII ja Brandenburgi markkrahvinna Anna tütre Annaga (1533–1602), kellega ta sai seitse last: neli poega ja kolm tütart. Kahest pojast, Friedrichist ja Wilhelmist, said hiljem Kuramaa hertsogid, tütred abiellusid aga Poola aadlikega. Anna vennad olid Mecklenburgi hertsog Johann Albrecht I ja Riia peapiiskopi Wilhelmi koadjuutori Christoph von Mecklenburg.

Gotthardi ja Anna lapsed olid

Friedrich Kettler, oli Kuramaa hertsog aastatel 1587–1642
Wilhelm Ketler, oli Kuramaa hertsog aastatel 1595–1616
Anna Kettler (1571–1619), abiellus 1586. aastal Poola kuninga õuemarssali krahv Johann Albert Radziwilliga
Elisabeth (1575–1601), abiellus Schleswigi hertsogi Adam Wentzeliga

1587. aastal suri Kettler umbes 70-aastaselt Miitavis. Tema järeltulijad valitsesid Kuramaad kuni 1737. aastani.

Kirjandust

Norbert Angermann. Gotthard Kettler. Bonn: Bund der Vertriebenen, 1987.
Sebastian Plüer. "Gotthard Kettler, letzter Ordensmeister in Livland und erster Herzog von Kurland - eine umstrittene Persönlichkeit in der Geschichtsschreibung", Das Herzogtum Kurland 1561–1795. Verfassung, Wirtschaft, Gesellschaft, Bd. 2. Toim. Erwin Oberländer. Lüneburg: Verlag Nordostdeutsches Kulturwerk, 2001, 11–53.
Ritterbrüder im livländischen Zweig des Deutschen Ordens. Köln: Böhlau, 1993. Nr. 489 (lk 378–379).
Bergmann, Gustav (1776). Geschichte von Livland, nach bossuetischer Art entworfen. Leipzig: Im Schwickertschen Verlage. Lk lk. 48–52.
Matthias Johann Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, Hertsog Gotthard Kettler 1562–87, 1913, lk 133–134.

Välislingid

Väljavõte Eestimaa rüütelkonna genealoogilisest käsiraamatust
Russow, Balthasar: Nye Lyfflendische Chronice, Rostock 1578
Saksakeelne elulugu, Link

Eelnev Goddert Torck	Liivi ordu majandusülem 1551/1552–1554	Järgnev Lubbert von Hambroich
Eelnev Wilhelm Fürstenberg	Dünaburgi komtuur 1554–1558	Järgnev Georg von Syburg zu Wischlingen
Eelnev Wilhelm Fürstenberg	Viljandi komtuur 1558–1559	Järgnev Wilhelm Fürstenberg (endise ordumeistrina)
Eelnev Wilhelm Fürstenberg	Liivimaa ordumeister 1559–1562	Järgnev orduharu likvideeriti
Eelnev –	Kuramaa hertsog 1562–1587	Järgnev Friedrich Kettler